Parandamaks Pipelife klientide kasutajakogemust, kasutame oma veebilehel küpsiseid. Kui jätkate lehe sirvimist, siis nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt..Close

PE survetorude transport, ladustamine ja käsitlemine


Eesti praktika näitab, et plasttorusid transporditakse ja ladustatakse sageli mitte nõuetekohaselt ja seega antakse võimalus torude mehaaniliseks vigastamiseks. Mehaaniliselt vigastatud toru ei vasta enam standardile ja selle otstarbeline kasutamine ei ole lubatud.

Transport
  • Kasutage sileda põhjaga sõidukeid.
  • Torusid ega liitmikke ei tohi kunagi autokastist välja kallata ega visata.
  • Terveid torualuseid on kõige lihtsam tõsta kahveltõstuki abil, mille haaratsid peavad olema kaetud (nt PE toru juppidega) (Vt pilte 1 ja 2).
  • Muude tõsteseadmete puhul tuleb kasutada laiu tõsterihmasid (tropid, lindid), mitte kasutada kette, konksu või trosse.
  • Pikemaid lattis torusid peab laadima külgtõstuki abil, millel on minimaalselt neli kahvelhaaratsit või kraana abil, millel on talahaarats.

Ladustamine


Lattis ehk sirged torud

  • Torusid võib laadida käsitsi, kuid ei tohi lohistada ega visata.
  • Erinevate diameetritega ja erineva seinapaksusega torusid tuleb hoiustada eraldi. Kui see ei ole võimalik, peavad suurema läbimõõdu ning seinapaksusega torud olema kõige all.
  • Survetorude otsad on kaitstud otsakorkidega, et vältida mustuse (pinnas, saast) sissepääsu (Vt pilte 3 ja 4).
  • Lattis torud tuleb ladustada tasasele pinnale ning need peavad olema toestatud puitlattidega, mis toetuvad üksteise peale.

Maksimaalne virna kõrgus on 3m ja maksimaalne puitlattide vaheline kaugus on 2m.  


Rullis torud


Väikeseid PE torud, rullides:

Väikseid PE survetorusid, mis on rullis
(mõõdud 20 kuni 50 mm) ladustatakse euroalustel.








Suuremad PE torud, rullides:

Suuremaid, rullides olevaid PE   survetorusid (mõõdud 63 kuni 110 mm) ladustatakse püstises (vertikaalses) asendis prussidele  toetatuna (prusside servad mahahööveldatud)
või selleks ettenähtud raami küljes.






Liitmikud 

  •  Liitmikke peaks hoidma katte all kuivades tingimustes, soovitavalt alusel.
  •  Neid võib kasutamiseni hoida oma karpides või pakendites.
  •  Elekterkeevisliitmikke peab kuni kasutamiseni hoidma toote pakendis (kilekott).

PE survetorude käsitlemine ja paigaldamine


Käsitlemine

•  Kuni 200 mm läbimõõduga survetorusid saab kergesti käsitleda kahe mehega. Suurema läbimõõduga torude ja torupakkide puhul tuleb kasutada tõstemehhanismi.

•  Rullikerituna hoitavad torud (20 kuni 110 mm) on pinge all ning vastavalt kinnitatud. Kui torud valesti vabastada, võivad need olla ohtlikud, eriti kui toru otsa ei hoita kogu aeg kinni.

•  Must PE-materjalsisaldab pigmenti, mis kaitseb suurepäraselt
UV kiirgusest põhjustatud kahjustuste eest.

PE survetorude paigaldamine

Kuna survetorustike ekspluatatsioonikindlus sõltub torustiku kõikide osade tööst, peab tähelepanu pöörama toru, kaeviku põhja ja algtäitematerjali koostoimele. Plasttorustiku puhul on oluline saavutada mehaaniliselt stabiilne süsteem, milles toru mõjutavad igast suunast võrdsed jõud. Kui sängituspinnas ja alus on saavutanud koormuse (pinnas ja liiklusvahendid) suhtes maksimaalse
tugevuse, on süsteem mehaaniliselt stabiilne.

Kaevik

Üldjuhul tehakse kaevik võimalikult kitsas, võttes arvesse võimalike tugitarindite jaoks vajalikku laiust, töötamisruumi ja seda, et torustiku ümber paiknevat algtäidet saaks nõuetekohaselt tihendada. Kraavi põhi tuleb hoolikalt tasandada ning puhastada kividest. Toestamata
kaeviku põhja minimaalne laius on 0.7 m ja vähemalt 0.4 m laiem toru läbimõõdust. Põhjendamatult laia kaeviku tegemist tuleb vältida, sest sellisel juhul võib algtäite horisontaaltuge andev mõju plasttorule väheneda. Kaeviku laiuse ja torude vahekauguse määramisel tuleb arvestada torude läbimõõtu, läbimõõtude ja paigaldussügavuste erinevust ning tihendamisel kasutatavate
mehhanismide mõõtmeid. Suure läbimõõduga torudel, mille algtäidet tuleb tihendada kihtide kaupa, peab toru ja kaeviku (või plasttoru) vahel olema piisavalt ruumi vibraatori kasutamiseks (tamperi jaoks vähemalt 300mm, raske (400…600 kg) jaoks sõltuvalt tüübist 600…700mm).

Kaeviku kaevamisel on nõlvade püsivuse parandamiseks mõistlik anda neile kasvõi minimaalsed kalded. Nõrkades pinnastes tuleks kaeviku põhi kaevata käsitsi või väiksema mehhanismiga, et vältida aluspinnase rikkumist ning ebaühtlase paksusega aluse kujunemist. Töötamisel allpool pinnasevee taset on oluline roll vee eemaldamisel. Efektiivseks vee eemaldamiseks tuleb teha kaeviku põhja süvend, täita see killustikuga ning paigaldada killustiku sisse pump (pumbad). Alternatiiviks on “pumpamiskaevu” (augustatud toru, millesse pannakse pump) kasutamine.

Sõltuvalt pinnasetingimustest võiks kasutada
aluskonstruktsioone järgnevalt:
 

Tasanduskiht

Kaeviku põhja, täitepinnase kihi või aluse peale tehakse tasanduskiht, mille kõrgus toru sirge osa põhjast mõõdetuna on vähemalt 150 mm (muhvi alla peab jääma vähemalt 100 mm). Kui projektis pole ette nähtud teisiti, tehakse tasanduskiht liikluspiirkonnas liivast, kruusast või killustikust. Vältida tuleks siiski killustiku vahetut kontakti survetrassiga (NB! PE survetorud). Tasanduskihina kasutatava kivimaterjali suurim lubatud fraktsioon (Dmax) sõltub paigaldatava toru välisläbimõõdust De. Suurim osakeste suurus (prEN 1046):
•  De < 110  15 mm
•  110 ≤ De < 315  20 mm
•  315 ≤ De < 630  30 mm
•  630 ≤ De  40 mm
Tasanduskihi materjal peaks olema osakeste suuruse poolest võimalikult lähedane aluse ja algtäite (ja ümbritseva loodusliku pinnase) materjalile, et vähendada nende segunemise ohtu.

PE survetorude paigaldamine


Esmane täitmine 



Aluskiht

Vajadusel paigaldatakse aluspõhjale filterkangas, mis parandab töötingimusi ja väldib  luskonstruktsiooni, tasanduskihi või algtäite materjalide segunemist aluspõhja pinnasega. Igati soovitav on nõrkade pinnaste puhul geotekstiili kasutamine. Geotekstiil peaks olema
piisavalt lai, et seda saaks ka piki kaeviku külgi üles pöörata, mis tagab torude parema külgtoestuse.

Algtäide (sängituskiht, külgtäide)

Nõuded on üldiselt samad, mis tasanduskihil. Sängitusmaterjali (algtäite materjali) all mõeldakse
toru ümber aluspinnase või aluskihi peale pandavat materjali, mis võib olla samasugune kui tasanduskihis. Algtäide De ≥ 160 torude korral peab ulatuma vähemalt 300 mm toru ülaservast kõrgemale. Kui projektis on lubatud, siis võib see kiht De ≤ 160 torude korral olla õhem, kuid mitte alla 150 mm. Sängitusmaterjali tihendatakse kihiti. Esimene kiht võib ulatuda maksimaalselt toruläbimõõdu kõrguseni. Vajadusel võib torustiku tihendamistööde ajaks täita veega.
Otse torude peal olevat sängitusmaterjali tohib mehhanismidega tihendada alles siis, kui kiht on vähemalt 300 mm paksune, kuid tihendusvõtteid kasutades peab kihi paksus olema vähemalt 150 mm.


Lõpptäide (tagasitäide)
 
Liikluspiirkonnas tehakse tagasitäide mineraalsest tihendatavast pinnasest (liiv). Tagasitäitmiseks võib kasutada väljakaevatud pinnast, kui tellija lubab ning pinnas vastab järgmistele nõuetele:
 
  • Meetripaksuses tagasitäitekihis (toru ülemisest pinnast mõõdetuna) ei tohi olla üle 300 mm läbimõõduga kive ega kamakaid.
  • Kui tihendamine on nõutav, peab materjal olema tihendatav ja selle suurim osakeste suurus ei tohi ületada 2/3 tihendatava kihi paksusest.
  • Tagasitäites olev kivi peab jääma torust vähemalt läbimõõdu kaugusele
  • Täitematerjal peab olema sellise mitmekesise teralise koostisega, et täitesse ei jääks tühimikke.
 
Talvel tuleb enne tagasitäite tegemist eemaldada kaevikust lumi, jää ning külmunud pinnas. Tagasitäite pinnas ei tohi sisaldada eelpool nimetatut. Tagasitäite tegemisel talvetingimustes on praktiliselt ainsaks kasutatavaks täitematerjaliks kuiv liiv. Tagasitäide peab olema selline, et oleks tagatud maapinna endine olukord.

Tihendamine

Juhul, kui projekteerija on määranud vajaliku tiheduse taseme, tuleb enne torustiku paigaldamist katseliselt kindlaks teha, kas tiheduse saavutamine on võimalik. Tihedus sõltub tihendamise meetodist, pinnaseliigist, seadmetest, täitekihi paigaldamise tehnoloogiast ja täitekihtide paksusest.
Liikluspiirkonnas peab lõpptäitematerjal olema tihendatav. Väljaspool liikluspiirkonda võib lõpptäite jätta tihendamata või siis tihendatakse see vastavalt kohalikele tingimustele. Kaevik tuleb täita sellise kõrguseni, et täide hiljem tihenedes jääks planeeritud kõrgusele või maapinnaga ühele tasemele. Väljaspool liiklusalasid asuvate kaevikute lõpptäite võib jätta täiesti tihendamata vaid sel juhul, kui on tegemist tühermaaga vms, millele ei esitata nõudmisi ning haljastust ei rajata.
Kui kaevik tehakse haljasalale vahetult tee kõrvale, tuleb tagasitäide ja selle tihendamine teha siiski liiklusala nõuete kohaselt. Üldiselt tuleks toru paigaldamist vahetult tee kõrvale siiski vältida, kuna see toob tihtipeale kaasa teekatte serva (mõnekümne sentimeetri laiuse riba) kahjustamise, mida on praktiliselt võimatu korrektselt taastada. Kui väljakaevatav pinnas on märkimisväärse savisisaldusega, ei ole seda reeglina võimalik loodusliku niiskuse (veesisalduse) juures korralikult tihendada. Lahenduseks on tagasitäite tegemine kahest erinevast pinnasest kihtidena, tihendatava kihi alumine osa tehakse väljakaevatud pinnasest, ülemine osa (100…150 mm) aga liivast.
Sõltuvalt tee liiklusintensiivsusest ja vaadeldava kihi sügavusest peab tihendusaste olema 0,95…0,98 mm (standardtihedus Proctor Density). Ühekorraga tihendatava kihi paksus sõltub kasutatavast vibraatorist, kuid ei tohi ületada 400 mm (vt juurdelisatud tabel).

 


Täitematerjali otse autokastist kaevikusse toru peale kallutada ei tohi, sest toru võib paigast ära nihkuda.
Algtäite tihendamisel on hea tulemuse saavutamiseks otstarbekas tihendada kihtide kaupa. Torude De ≤ 160 mm puhul toimub algtäite tihendamine kahes etapis:

  1)  väike kogus tagasitäitematerjali topitakse toru “kaenlaalustesse” ning tihendatakse jalaga tampimise teel (tuleb jälgida, et toru paigast ei nihkuks);
  2) ülejäänud algtäide paigaldatakse ja tihendatakse korraga ning ühtlaselt.

Suurema läbimõõtudega torude (De ≥ 315 mm) puhul on soovitav toru ülestõusmise vältimiseks valida esimese kihi paksuseks ca 0,6…0,7 De. Toru peal olevat pinnase kihti võib masinatega tihendada alles siis, kui kiht on vähemalt 300 mm paksune. Muid tihendamisviise kasutades peab kihi paksus olema 150 mm - s.o kaitsekiht. Erineva teralise koostisega ja erineva niiskussisaldusega
liiv tiheneb väga erinevalt. Seetõttu oleks hädavajalik, et ka töövõtjal oleks ehitusplatsil  elementaarne varustus tihendamise kontrollimiseks (käsipenetromeeter e “kolksutaja”). Suvel,  kuivade ilmadega osutub tihtipeale vajalikuks liiva kastmine.
 
Survetorude paigaldamine ja ühendamine

Enne paigaldamist tuleb veenduda, et torudel ja liitmikel pole kahjustusi. Paigaldamise ajaks tuleb veetorude otsad kaitsekorkidega sulgeda, et vältida mustuse (pinnas, saast) sissepääsu. Ka paigaldustööde katkestuse ajaks peab torustikuotsad korkidega sulgema. Toru paigaldamisel talvetingimustes tuleb torud, muhvid, tihendid ja liitmikud enne paigaldamist puhastada lumest, jääst ja külmunud pinnasest.

Survetorustiku tähistamine

Pinnasega kaetud survetorusid ei saa avastada elektromagnetiliste seadmetega. Torude leidmise hõlbustamiseks ning kaevetöödel nende kahjustamise vältimiseks tuleb paigaldada veetoru kohale piki toru telge märkelint (traadiga hoiatuslint, andurlint). Veetoru peale tuleb paigaldada umbes 300 mm paksune liivapadi (mõõdupuuks on labida sügavus), seejärel paigaldada märkelint ning lõpuks uuesti liivapadi märkelindi peale, et lint paigast ära ei nihkuks.

Survetorude paigaldussügavused ja kaugused
                                   
                                                                  Minimaalne paigaldussügavus toru pealt mõõtes
 
  • Ø kuni 315 mm                                       0,2 m külmumispiirist madalamale
  • 315 - 630 mm                                         0,25 läbimõõdu võrra külmumispinnast kõrgemale
  • üle 630 mm                                            0,5 läbimõõdu võrra külmumispinnast kõrgemale



ST - isevoolne sademeveekanalisatsioonitoru
VT - isevoolne reoveekanalisatsioonitoru
KT - veesurvetoru

Külgnevate torude välispindade horisontaalne vahekaugus ning torude kaugus kaeviku servadest peab olema vähemalt 200 mm. (De ≤ 225). 225 ≤ De ≤ 355 vähemalt 250 mm, 355 ≤ De ≤ 710 350 mm. Torudevaheline vertikaalkaugus peab olema selline, et toruliidete- ja ühenduste tegemine ei oleks takistatud. Miinimumvahekaugus on 100 mm.

Vee- ja survekanalisatsioonitorude kaugused tänava äärekivist, hoone ja rajatise vundamendist, puutüvest, gaasitorust, elektrikaablist, sidekaablist, küttetorustikust, isevoolsest kanalisatsioonitorust, sademeveetorust - vt Linnatänavad. Osa 8. Tehnovõrgud ja rajatised.
EPN 17 (11) või EVS 843:2003.

Torustike kaitse külmumise eest

Üldjuhul paigaldatakse veesurvetorustik Eesti oludes 1,80 m sügavusele maapinnast  külmumispiirist allapoole). Torustikku võib rajada ka väiksemale sügavusele, kui see on tingitud rasketest ehitustingimustest (näiteks paepinnas), kuid sel juhul tuleb torustiku peale asetada
soojustusplaat (vahtpolüstürool) (Vt joonis 2) või soojusisolatsioonkoorik (vahtpolüstürool) (Vt joonis 1).

EPS on paisutatud vahtplast, mille soojusisolatsioonivõime tagab tema kinnistes struktuurides olev liikumatu õhk. EPS-soojusisolatsioonikoorikud on kerged ja kergesti käsitletavad. Nad ei lõhna, pole mürgised ega sisalda mingeid aineosakesi, mis võiksid minna hallitama või mädanema. Neist ei eraldu ka loodusele kahjulikke gaase.

Paigaldusjuhis

EPS-isolatsioonikoorikuid saab lõigata peenehambulise sae või noaga. Võib kasutada ka kuumaksaetud traati. EPS-tooteid saab liimida vees lahustuvate liimidega (nt Bostik 1010, Evo-Stik 584 või Styrox-liim) või ühendada kleeplindiga. Isolatsiooni on võimalik siluda raspli ja liivapaberiga ning viimistleda näiteks lateksvärviga.

Soojustusplaadi laius on sõltuv paigaldussügavusest – mida väiksem sügavus, seda laiem peab olema plaat, et pikendada külma teekonda torustikuni. Tavaliselt isoleeritakse kuni Ø50 mm veetorustikke 3 cm paksuse soojusisolatsioonkoorikuga. Selline isolatsioonikiht on piisav, kui temperatuur ei lange palju alla 0º C ning kui vett tarbitakse küllalt sagedasti. Käredamatel talvedel on siiski oht, et mittetarbimisel vesi külmub. Seetõttu on soovitav lisaks isolatsioonikihile kasutada kriitilistes kohtades elektriküttekaableid ning selle tööd juhtivat termostaati. Et määrata kindlaks torustiku külmumise kaitseks vajaminev võimsus (W/m), tuleb arvestada mitme teguriga:
kohaga, kuhu torustik paigaldatakse, torude läbimõõdu ja tüübiga, neid ümbritseva isolatsioonkihi paksusega ning süsteemile esitatavate nõudmistega.

Mida suurema läbimõõduga on toru ja mida õhem on soojusisolatsioonikiht, seda suurem peab olema küttekaabli võimsus. Rusikareegel: kui toru läbimõõt on alla 50 mm, isolatsioonikiht torul vähemalt 50 mm ja välistemperatuur ei lange all 30º C, piisab 10 vatist toru jooksva meetri kohta.
Toru peale paigaldatava püsitakistuskaabli jooksva meetri võimsus ei tohi olla suurem kui 10 W. Nii on välditud kokkupuude isolatsioonimaterjaliga, mis võiks põhjustada tema ülekuumenemist. Plasttorud peab alumiiniumteibiga katma kogu pikkuses ka altpoolt, mis tagab ühtlasema soojajaotuse (Vt joonis 3). Küttekaabli saab panna ka toru sisse. Sel juhul tuleb kasutada spetsiaalseid joogiveekaableid võimsusega 9 või 10 W/m. Need ei anna veele kõrvalmaitset ning on
saanud tervisekaitseametilt heakskiidu.



Survetorude maapealne paigaldamine

Survetorude horisontaalseks ja vertikaalseks toestamiseks maa peal on mitmeid meetodeid, vt ENV 1452-6. Soovituslikud vahemaad horisontaalseks ja vertikaalseks toestamiseks, vt ENV 1452-6.

Survetorustike toestamine

Toru teljesuunalised jõud avaldavad mõju siibritele, käänakutele (poognatele), hargnemistele (kolmikutele), üleminekutele (siirdmikele) ja tupikotstele. Need jõud tuleb tasakaalustada piisava arvu ankurdustega ja torutoestusega. Toestusplokid peab rajama nii, et nad võtavad vastu
siserõhust tekkivat jõudu, kaasa arvatud surveproovide rõhku ning dünaamiliste pindade rõhku ning ka ümbritseva pinnase poolt tekitatud rõhku. Betoonist toestusplokkide (ankurdusplokkide) ülesandeks on teljesurvejõu ülekandmine kraavi külgedele, mistõttu tuleb arvestada torusid ümbritseva pinnase kandejõuga. Betoonist tugiplokid peavad olema sellise kujuga, mis jätab torustiku ühenduskohad vabaks. Kohtades, kus betoon on torude või kinnitustega otseses kokkupuutes, tuleb torud vooderdada elastse materjaliga.

Toestamine on vajalik eelkõige muhvühendustega keevisühendustega PE survetorustikel, mille läbimõõt on suurem kui 225 mm. Kui rajatava PE-torustiku mõõt on maksimaalselt 225 mm ja põkk- või elekterkeevitusega ühendatavad PE-liitmikud, nagu käänikud, kolmikud jne, on toodetud
survevalumeetodiga, võib toestuse jätta tegemata. Põkk-keevitusega valmistatud liitmikud tuleb vajaduse korral toestada betooniga. (Vt jooniseid 1, 2, 3 ja 4)

Betoontoe mõõtmestamisel (arvutamisel) lähtutakse:
  • torustiku siserõhust
  • toru läbimõõdust
  • resultantjõust ehk teljesuunalisest jõust
  • pinnase omadustest

NB! Toruühendustes tekkiva resultantjõu arvutusvalemid vt. ENV 1452-6.

Painutamine ei sõltu toru surveklassist. Survetorusid ei tohi painutada kohtadest, kuhu hiljem paigaldatakse liitmikke.

Survetorustike ülddeformatsioon

Lubatud deformatsioon survetorude puhul:



Survetorude ühendamine



Ühendamine mehaaniliste surveliitmikega





 • Lõika toru sirgelt ning puhasta.
Määri tihend juhul, kui see on kuiv. Keera
mutter osaliselt lahti.



 •  Lükka toru läbi fikseerimisrõnga
surveliitmikku, kuni selle esimese peatumiseni,
mis näitab, et oled jõudnud
tihendini.



 •  Lükka toru läbi tihendi, kuni see jõuab
surveliitmiku põhja.



 •  Keera mutter kõvasti kinni.



 •  Käsitsi või mehaaniliselt toimub
mutri pingutamine (kasutades standardvõtit),
kuni diameetrini De 32. Mehaaniliselt
pingutatakse alates diameetrist De 40.




Mehaanilise sadula paigaldus:



Põkk-keevisühendus

Põkk-keevitust kasutatakse nii PE-torude kui ka PE-liidete ühendamiseks. Keevituse teostamiseks vajame spetsiaalset keevitusaparaati. Põkk-keevitust kasutatakse alates mõõdust De 90 mm (põhiliselt siiski alates De 160 mm). Suuremaid kui De 630 mm PE-torusid ühendatakse ainult
põkk-keevituse teel.
Põkk-keevituse korral ühendatakse omavahel kaks üleskuumutatud PE-toru või liitmikku sobiva kokkusurumisrõhu all kokku. Torude sulatatud otsad segunevad plastiliselt, moodustades ühtlase õmbluse, millel on väljaulatuv purse (vuuk) nii toru välis- kui ka sisepinnal. Kuumutamisel
kasutatakse elektriga (vahel ka gaasileegiga) soojendatavat kuumutusplaati ehk kuumutuspeeglit.
Keevitusaparaadi kokkusurumisjõudu on võimalik reguleerida ja selle jõud kantakse näiteks hüdraulika (vahel ka pneumaatika või vedrujõu) abil üle keevisõmblusele.

Surve- ja ajaskeemi põhimõtteline joonis



NB! Täiendav hõõrdejõud tuleb teoreetilisele (Vt keevitustabelid) keevitussurvele juurde liita.

Elekterkeevismuhvühendus

Elekterkeevismuhvkeevitust kasutatakse nii PE-torude kui ka PE-liidete ühendamiseks. Keevituse teostamiseks on vaja spetsiaalset keevitusaparaati. Elekterkeevisliidete sisepinnal on
 takistustraadid. Liitekoha keevitumine toimub muhvi takistusest tekkiva soojuse ja sobiva keevitusrõhu  abil. Muhvi takistustraatide soojenedes vabaneb muhvi sisemine pinge ja muhv tõmbub toru välispinnale kokku, tekitades sellega vajaliku keevitusrõhu.





Milline on elekterkeevismuhv?



 Elekterkeevismuhvkeevituse etapid (Vt joonis 1):

•  lõika toru otsad 90° nurga all;
•  eemalda pinnakraabiga oksüdeerunud pindmine kiht ning puhasta toru otspinnad (nt atsetooniga):
- PE80 torudel kas mehaaniliselt või käsitsi
- PE100 torudel ainult mehaaniliselt;
•  märgi elekterkeevismuhvi pistesügavus toru mõlemasse otsa;
•  liitmikud ja torud tuleb ühendada pingevabalt. Vältimaks toru või liitmiku nihkumist tuleb kasutada selleks spetsiaalselt ettenähtud keevitustugesid ehk range (standard ISO 10839);
• keevita liitekoht (Vt täpsemad juhised elektermuhvkeevitusaparaadi kasutusjuhendist).

Pea meeles:

•  elekterkeevismuhv keevitust võib teostada temperatuuridel -10°C…+45°C;
•  elekterkeevisliitel on välispinnal kuumutuselement (indikaator) selleks, et visuaalselt saaks hinnata, kas keevitus on lõppenud;
•  vihmase, lumise, külma ja kuuma ilma korral kasutada
telki;
•  keevituskohas ei tohi toru ovaalsus olla suurem kui 1,5%
toru välisdiameetrist;
•  keevitatavate torude otsad peavad olema ühetasased ja risti läbi lõigatud (ei tohi olla viltu lõigatud) (Vt joonis 2);
•  torude ja toruühenduste pindade hoolikas puhastus mõjutab otsustavalt tulemust. Ainuke usaldusväärne meetod toru pinnalt mustuse ja oksüdeerunud kihi eemaldamiseks on mehaaniline töötlemine (kasutades selleks pinnakraapi);
•  elektrikeevismuhve ja -sadulaid ei tohi pinnakraabiga töödelda. Vajadusel eemaldatakse mustus puhastusvahendiga (nt atsetoon);
•  kui kahtled liitekoha kvaliteedis, näiteks keevituse ajal juhtunud elektrikatkestuse tõttu, võid liitekoha ümber keevitada (1x) pärast seda, kui liitekoht on täielikult jahtunud.
•  erinevaid PE materjale ja erinevaid seinapaksuseid (SDR) võib ühendada elektermuhvkeevituse abil (Vt. joonis 3);
•  elekterkeevismuhvliide saavutab täieliku tugevuse alles kahe tunni möödudes keevitamisest;
•  keevitamise ja jahtumise ajal ei tohi keevisliiteid koormata (tuleb hoolitseda selle eest, et elekterkeevisliide ja torud on keevituse ja jahtumise ajaks lukustatud keevitustugede (rangide) külge.

Keevitusmeetodil on palju eeliseid. Näiteks:

•  keevitatud ühendus on sama tugev, kui mitte isegi tugevam torust endast. See tähendab ühenduskohtades polüetüleentorude vastupidavust korrosiooni suhtes. Teiste sõnadega võib keevitatud torustikke võrrelda ühe pika toruga;
•  Keevitustehnika säilitab polüetüleentoru loomuliku paindlikkuse kogu toru pikkuse ulatuses. Tugevate keevitatud ühendustega saab toruliini ühendada maapinnal
ning seejärel paigaldada ta torukraavi. Selle juures ei teki probleeme vaatamata sellele, millist torupaigaldusmeetodit kasutatakse.





 

 



 

Trüki

üles