Parandamaks Pipelife klientide kasutajakogemust, kasutame oma veebilehel küpsiseid. Kui jätkate lehe sirvimist, siis nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt..Close

Torude transport ja ladustamine


Eesti praktika näitab, et plasttorusid transporditakse ja ladustatakse sageli nõuetele mitte vastavalt, millega tekib võimalus torude mehaaniliseks vigastamiseks. Mehaaniliselt vigastatud toru ei vasta enam standardile ja selle otstarbeline kasutamine ei ole lubatud.

Transportimise meelespea:
- kasutage lamedapõhjalise transpordialusega veokeid
- transpordialusel ei tohi olla teravaid esemeid, mis võivad toru vigastada
- võimalusel kasutage torude kaitseks puitraame
- enne transportimist kinnitage torud korralikult
- torud ei tohi jääda püsivasse paindesse rohkem kui lubatud
- muhviga toruots ei tohi jääda koormuse alla

Hoiustamise meelespea:
- kimpudes ja lahtised torud peab ladustama tasasele pinnale, mis on puhastatud kividest ja  teravatest esemetest
- torud ladustada vähemalt 50 mm laiadele puitlattidele, mille vahe ei tohi ületada tabelis 2 antud kaugusi
- kui torusid hoitakse virnas, ei tohi virna kõrgus ületadatabelis 2 antud kõrgusi 
- torud ei tohi jääda püsivasse paindesse rohkem kui lubatud (vt tabel nr 1)
- virnas olevate torude muhvid ei tohi toetuda otseselt teineteise peal (joonis 1)

 

Laadimise meelespea:
- torusid võib laadida käsitsi, kuid ei tohi lohistada ega visata (joonis 2)
- kui torusid teisaldatakse mehaaniliste tõstevahenditega, tohib kasutada vaid selliseid tõstetroppe ja muud varustust, mis ei kahjusta torusid (vt joonis 3 ja 4).

Kanalisatsioonitorude paigaldamine


Et isevoolse kanalisatsioonitorustiku ekspluatatsioonikindlus sõltub torustiku kõikide osade tööst, peab tähelepanu pöörama toru, kaeviku põhja ja algtäitematerjali koostoimele. Plasttorustiku puhul on oluline saavutada mehaaniliselt stabiilne süsteem, milles toru mõjutavad igast suunast võrdsed jõud. Kui sängituspinnas ja alus on saavutanud koormuse (pinnas ja liiklusvahendid) suhtes maksimaalse tugevuse, on süsteem mehaaniliselt stabiilne.

Kaevik

Kaevise ristlõike kuju ja suurus projekteeritakse sellesse paigaldatavate torude ning  pinnaseuuringutest saadud pinnaseomaduste põhjal. Üldjuhul tehakse kaevik võimalikult kitsas, võttes arvesse võimalike tugitarindite jaoks vajalikku laiust, töötamisruumi ja seda, et torustiku
ümber paiknevat algtäidet saaks nõuetekohaselt tihendada. Teostamata kaeviku põhja minimaalne laius on 0,7 m ja vähemalt 0,4 m laiem toru läbimõõdust. Põhjendamatult laia kaeviku tegemist tuleb vältida, sest sellisel juhul võib algtäite horisontaaltuge andev mõju plasttorule väheneda.

Kaeviku laiuse ja torude vahekauguse määramisel tuleb arvestada torude läbimõõtu, läbimõõtude ja paigaldussügavuste erinevust ning tihendamisel kasutatavate mehhanismide mõõtmeid. Külgnevate torude välispindade horisontaalne vahekaugus ning torude kaugus kaeviku servadest peab olema vähemalt 200 mm, kaevu ja toru vaheline kaugus aga vähemalt 100 mm. Isevoolsete  kanalisatsioonitorude keskmine vahekaugus peab siiski olema vähemalt 300 mm (vt joonis 1).
 


Kaevude kohale tuleb teha vajalikud laiendused nii, et kaeviku ja kaevu vahele jääb piisavalt ruumi tagasitäite tihendamiseks (RIL 77 järgi 200 mm, kuid praktiliselt 200 mm vahe korral ei ole ühegi tihendamismehhanismiga võimalik korralikku tulemust saavutada). Torudevaheline vertikaalkaugus peab olema selline, et kõikide vajalike ühenduste tegemine ei oleks takistatud, olles vähemalt 100 mm.

Suure läbimõõduga torudel, mille algtäidet tuleb tihendada kihtide kaupa, peab toru ja kaeviku (või plasttoru) vahel olema piisavalt ruumi vibraatori kasutamiseks (tamperi jaoks vähemalt 300 mm, raske (400…600 kg) jaoks sõltuvalt tüübist 600…700 mm). Kui kaeviku põhjas olev pinnas ei sobi tasanduskihiks, peab kaeviku sügavuse määramisel arvestama, et torustiku alla mahuks vähemalt 0,15 m paksune tasanduskiht.



Kaeviku kaevamisel on nõlvade püsivuse parandamiseks mõistlik anda neile kasvõi minimaalsed kalded. Nõrkades pinnastes tuleks kaeviku põhi kaevata käsitsi või väiksema mehhanismiga, et vältida aluspinnase rikkumist ning ebaühtlase paksusega aluse kujunemist. Töötamisel allpool pinnasevee taset on oluline roll vee eemaldamisel, efektiivseks vee eemaldamiseks tuleb
teha kaeviku põhja süvend, täita see killustikuga ning paigaldada killustiku sisse pump (pumbad). Alternatiiviks “pumpamiskaevu” (augustatud toru, millesse pannakse pump) kasutamine.

Sõltuvalt pinnasetingimustest võiks kasutada aluskonstruktsioone järgnevalt:

Pinnasetüübid Selgitus ning soovituslik
aluskonstruktsioon
Moreen                                
(savi ja liivasegu)
- hästi kaevatav
- nõlv seisab hästi (võib sisaldada
suuri kive, sõltuvalt savi ja liiva
koostisest. Põhja-Eestis
parema kandevõimega)
- tasanduskiht või alus pole vajalik
Turvas (muld,
muda, prügi, 
järvekriit, turvas)
- nõlv seisab suhteliselt hästi
- orgaanilised pinnased ajapikku
vajuvad (kõdunevad)
- geotekstiil, laudalus, killustik –
hajutab koormust!
Vesiliiv - Geotekstiil ümber ja killustiku sisse.
Vastasel juhul vajub geotekstiil
koos vibraatoriga põhja
Kaljupinnas ja 
jämedateraline
moreenpinnas
- Alus pole vajalik*
Kõva saviliiv ja
savipinnas
- Kruus või killustik, vajadusel
geotekstiil
Pehme möll ja
savipinnas
- Kruus või killustik (geotekstiil,
laud/palkalus, terasplaatalus,
vaialus)
Väga pehme möll - Puit- või terasplaatalus,
mudapinnas, turvas, vaialus

* Tugevates pinnastes ei ole mõtet killustikalust ette näha ega teha – see on asjatu materjalikulu ning võib tasanduskihi materjali ebaühtlasel segunemisel killustikuga põhjustada toru ebaühtlast vajumist.

Joonised aluskonstruktsioonide kohta leiate RIL 77-st. Vajadusel paigaldatakse aluspõhjale filterkangas, mis parandab töötingimusi ja väldib aluskonstruktsiooni, tasanduskihi või algtäite materjalide segunemist aluspõhja pinnasega. Igati soovitav on nõrkade pinnaste puhul geotekstiili kasutamine. Geotekstiil peaks olema piisavalt lai, et seda saaks ka piki kaeviku külgi üles pöörata – see tagab torude parema külgtoetuse.

Tasanduskiht

Kaeviku põhja, täitepinnase kihi või aluse peale tehakse tasanduskiht, mille kõrgus toru sirge osa põhjast mõõdetuna on vähemalt 100 – 150 mm (muhvi alla peab jääma vähemalt 100 mm). Kui projektis pole ette nähtud teisiti, tehakse tasanduskiht liikluspiirkonnas liivast, kruusast või killustikust.
Tasanduskihina kasutatava kivimaterjali suurim lubatud (pinnaseosakeste suurus) fraktsioon d max sõltub paigaldatava toru välisläbimõõdust. Suurim osakeste suurus (prEN 1046):
       De < 110 – 15 mm
110 ≤ De < 315 – 20 mm
315 ≤ De < 630 – 30 mm
     630 ≤ De – 40 mm

Tasanduskihi materjal peaks olema osakeste suuruse poolest võimalikult lähedane aluse ja algtäite (ja ümbritseva loodusliku pinnase) materjalile, et vähendada nende segunemise ohtu.

Algtäide (sängituskiht, külgtäide)

Nõuded üldiselt samad, mis tasanduskihil. Algtäitematerjali (sängitusmaterjali) all mõeldakse toru
ümber aluspinnase või aluskihi peale pandavat materjali, mis võib olla samasugune kui tasanduskihis. Algtäide De ≥ 160 torude korral peab ulatuma vähemalt 300 mm toru ülaservast kõrgemale.

Kui projektis on lubatud, siis võib see kiht De ≤ 160 torude korral olla õhem, aga mitte alla 150 mm.
Sängitusmaterjali tihendatakse kihiti. Esimene kiht võib ulatuda maksimaalselt poole toruläbimõõdu kõrguseni. Vajadusel võib torustiku tihendamistööde ajaks täita veega.

Otse torude peal olevat sängitusmaterjali tohib mehhanismidega tihendada alles siis, kui kiht on vähemalt 300 mm paksune, teisi tihendusvõtteid kasutades peab kihi paksus olema vähemalt 150 mm.

Lõpptäide (tagasitäide)

Liikluspiirkonnas tehakse tagasitäide mineraalsest tihendatavast pinnasest (liiv).
Tagasitäitmiseks võib kasutada väljakaevatud pinnast, kui Tellija lubab ja pinnas vastab järgmistele nõuetele:

- meetripaksuses tagasitäitekihis (toru ülemisest pinnast mõõdetuna) ei tohi olla üle 300 mm
läbimõõduga kive ega kamakaid;
- kui tihendamine on nõutav, peab materjal olema tihendatav ja selle suurim osakeste suurus ei tohi
ületada 2/3 tihendatava kihi paksusest;
- täitematerjal peab olema sellise mitmekesise teralise koostisega, et täitesse ei jääks tühimikke.

Talvel tuleb enne tagasitäite tegemist eemaldada kaevikust lumi, jää ning külmunud pinnas.  Tagasitäite pinnas ei tohi sisaldada eelpool nimetatut. Tagasitäite tegemisel talvetingimustes on praktiliselt ainsaks kasutatavaks täitematerjaliks kuiv liiv. Tagasitäide peab olema selline, et oleks tagatud maapinna endine olukord.

Tihendamine

Tihedus sõltub tihendamise meetodist, pinnaseliigist, seadmetest, täitekihi paigaldamise tehnoloogiast ja täitekihtide paksusest. Liikluspiirkonnas peab lõpptäitematerjal olema tihendatav
ja tuleb tihendada vähemalt 90% standardtihedusest Proctor Density. Kui kaevik tehakse haljasalale
vahetult tee kõrvale, tuleb tagasitäide ja selle tihendamine teha siiski liiklusala nõuete kohaselt. Üldiselt tuleks toru paigaldamist vahetult tee kõrvale siiski vältida, kuna see toob tihtipeale kaasa teekatte serva (mõnekümne sentimeetri laiuse riba) kahjustamise, mida on praktiliselt võimatu korrektselt taastada. Muudel juhtudel tihendatakse tagasitäide ümbritsevale pinnasele sarnase tiheduseni.

Kaevik peab olema täidetud nii, et saavutab hilisemal isetihenemisel projektis
esitatud kõrguse või muutub maapinnaga tasaseks. Lõpptäite võib jätta täiesti tihendamata vaid sel juhul, kui tegemist on tühermaaga vms, millele ei esitata nõudmisi ning haljastust ei rajata.
Kui väljakaevatav pinnas on märkimisväärse savisisaldusega, ei ole seda reeglina võimalik loodusliku niiskuse (veesisalduse) juures korralikult tihendada. Lahenduseks on tagasitäite tegemine kahest erinevast pinnasest kihtidena – korraga tihendatava kihi alumine osa tehakse väljakaevatud pinnasest, ülemine osa (100…150 mm) aga liivast.


Algtäite tihendamisel on hea tulemuse saavutamiseks otstarbekas tihendada kihtide kaupa.
Torude De ≤ 160 mm puhul toimub algtäite tihendamine kahes etapis:

           1) väike kogus tagasitäitematerjali topitakse toru “kaenlaalustesse” ning tihendatakse jalaga                  tampimise (tuleb jälgida, et toru paigast ei nihkuks)
           2) ülejäänud algtäide paigaldatakse ja tihendatakse korraga ning ühtlaselt.

Suuremate läbimõõtudega torude De ≥ 315 mm puhul on soovitav toru ülestõusmise vältimiseks valida esimese kihi paksuseks ca 0,6…0,7 De. Toru peal olevat pinnase kihti võib masinatega tihendada alles siis, kui kiht on vähemalt 300 mm paksune, muid tihendamisviise kasutades peab kihi paksus olema 150 mm – s.o kaitsekiht.

Erineva teralise koostisega ja erineva niiskusesisaldusega liiv tiheneb väga erinevalt. Seetõttu oleks hädavajalik, et ka töövõtjal oleks ehitusplatsil elementaarne varustus tihendamise kontrollimiseks
(käsipenetromeeter e “kolksutaja”). Suvel, kuivade ilmadega osutub tihtipeale vajalikuks liiva kastmine.

Paigaldamine ja ühendamine

Enne paigaldamist tuleb veenduda, et torudel ja liitmikel pole kahjustusi, seejärel hoolikalt puhastada toru ots, muhv ja tihend. Paigaldamise ja paigaldustööde katkestuse ajaks on soovitatav toruots kaitsekorgiga sulgeda, et vältida mustuse (pinnas, saast) sissepääsu. Torud asetatakse kaeviku tasandatud põhjale või tasanduskihile nii, et toru toetuks pinnasele ühtlaselt terves
pikkuses.


1. Plasttorusid lõigatakse peenehambulise saega. Jälgi, et lõige tuleks toruga risti.
2. Pragma PP torudel paigalda tihend viimasesse soonde (PVC torudel faasi toru ots raspliga).
3. Puhasta toru ots ning kanna toru otsale liugainet.
4. Pragma PP torude ühendamisel lükka või tõmba toru ots vastu muhvi põhja.

PVC torude ühendamisel lükka või tõmba toru ots vastu muhvi põhja ning seejärel tõmba toru otsa tagasi umbes 15 mm ulatuses, mis võimaldab torul paisudes vabalt liikuda. PVC-U torude ühenduskoha lekketihedus on tagatud, kui toru ots on lükatud läbi muhvi tihendi.

Torustike paigalduse järelevalve ja paigaldusjärgne kontroll


Et paigaldamine vastaks lepingus sätestatud/defineeritud kvaliteeditasemele, on otstarbekas torustiku rajamist kontrollida. Miinimumjärelevalve eest kannab hoolt tellija esindaja, kes külastab objekti kogu ehitusperioodi vältel. Lisaks võib ehitusettevõtja määrata oma järelevalvaja.
Paigaldamisaegne järelevalve annab reeglina positiivse majandusliku efekti tänu vigade
arvu vähenemisele, rajatise kestvuse pikenemisele ning paremale kvaliteedile. Seega on mõistlik paigaldamisaegsesse järelevalvesse suhtuda kui kasulikku investeeringusse, mitte kui tarbetusse kulutusse.

Paigaldusjärgset torustikku on võimalik kontrollida kolmel viisil:
- tiheduse kontroll;
- CCTV-vaatlus (kaameravaatlus);
- deformatsioonide kontroll 

Paigaldusjärgse kontrolli meetodid ja kulud on soovitav tellija ja ehitusettevõtja vahel kokku leppida enne torustike rajamist.
Trüki

üles